ASI EI OLE SINUS

See ei ole minu välja mõeldud ja see pole ka mingi uus nali. Siiski mulle tundub, et esiteks pole paljud seda näinud ja teiseks see nii kenasti sobib siia.

NAISTE VÄLIMÄÄRAJA - KES ON KÕIGES SÜÜDI?

Mehed.

NAISTE VÄLIMÄÄRAJA - SINU EKS (väikeste täiendustega, sest kommentaatorid tuletasid meelde paari asja, mis enne meeles ei olnud, aitäh)

Kuna kevadel sulasid minu tutvusringkonna eksid ja eksiteemad lume alt välja nagu naabrimuti bolonka kakajunnid Mustamäe paneelmaja rõdu all ning ilmnes, et mehed on oma endiste prouade manipulatsioonide osas sinisilmsed nagu seesama rõdu alla sittuv bolonka (kui ta ema oleks malamuut), ohkasin raskelt ja sain aru, et mul tuleb meeste valgustamiseks teha taas üks korralik naiste välimääraja peatükk.  Ja nende meeste jaoks, kes endal trussikud keerdu võimlevad, et eksi tagasi saada. Ja võibolla mõne naise jaoks ka, niisama äratundmisrõõmuks. Ja mõnele loomulikult selleks, et ta saaks öelda, et tema ei usu, et selliseid asju on maailmas olemas, sest TEMAGA pole juhtunud (põhiindikaator, miks inimesed midagi ei usu on tavaliselt see, et neil endal ega suhtlusringkonnas pole juhtunud).

Algatuseks tuleb teha selgeks, milliseid ekse üldse eksisteerib. See on siuke… Noh, rough guidelines. Kuna blogi satub lugema jube palju inimesi, kes ei saa täpselt pihta, misasi ja kusasi on satiir, sarkasm, iroonia või lihtsalt lolli mängimine, pean vajalikuks nüüd ja edaspidi hoiatada, et ei ole mõtet oma nailonsokkidest välja pugeda ega närvi minna, et kuidas saab inimesi kastitada. Teine variant – targutama hakata, kuidas välismaal on kõik hoopis parem. “Siin välismaal, kus mina juba aastaid elan – sest ma elan välismaal – on palju normaalsemad eksid ja palju normaalsemad blogijad, kui Eestis.” (nagu näha, siis olen ma suutnud ka juba kommentaatorid kastidesse paigutada, beat that). See on nagu kirjalik karikatuur, jah? Kui keegi endiselt ei saa aru, mis MÕTE sel kõigel on, klikib SIIA Hopp-hopp! Julgelt nüüd! Mõttekas lugemine ootab.

Eniveis. Eksid.

On olemas Lapse Ema. Lapse emast ei pääse, sest hei, nagu nimetus ütleb, teil on kahepeale laps ja läbisaamine on kohustuslik (mitte minu isiklik tõekspidamine vaid teaduslikult tõestatud, psühholoogiga konsulteeritud). Välja arvatud ilmselt juhul, kui emb-kumb on kirvemõrvar ja ühiskonnale ohtlik. Siis vast võiks üks teist igaks juhuks Jämejalas resideeruda (soovitavalt kirvemõrvarist osapool) ja mitte kokku puutuda maailmaga väljaspool selle asutuse seinu.

Su uus naine ka parem arvestagu eos, et see moor ei kao kuskile ja kui ta on mõrd (eks siis), too bad, see on mingi karmakoorem, mis tal (uuel naisel) ära kanda tuleb. Elu on peale selle näidanud, et varem või hiljem harjutakse üksteisega ära ja kõik on oo-koo. Kas just kallistamiseni, aga küüned jäävad peitu ja mõlemal silmad pähe. Kui su uuele naisele PÕHIMÕTTELISELT ei meeldi su laste ema ning ta pole nõus, et sa temaga suhtled hoolimata sellest, et laste ema ei ole talle (veel) midagi teinud, siis ma soovitaks mõelda, ega su uus naine väheke nagu emotsionaalselt ebaintelligentne armukade hull pole. Ilmselt on.  Välja arvatud juhtudel, kui sa oled teatanud, et sa lähed oma lapse emaga nädalavahetuseks Pariisi vanu aegu meenutama ja šampanjat jooma, last kaasa ei võta ja teil on bronnitud mesinädalatesviit Ritzis. See on küll too much. Kui ta sellise asja peale närvi läheb, on selle asja nimi juba selgroog mitte “põhjendamatu armukadedushoog”.

Kui sulle tundub, et tsiviliseeritud suhtluse saavutamine pole siiski võimalik, siis mina kahjuks rohkem edasi aidata ei oska. Ilmselt on sul vaja psühholoogi käest nõu küsida. Ilmselgelt see bitch sinuga kaasa ei tule (kuigi, you never know), aga üksi minemisest võib ka täitsa abi olla. Saad ehk mõned soovitused ja seletused, miks see naine selline on. Võibolla oled üleüldse ise süüdi, et ta sinuga normaalselt suhelda ei taha.

Lapse Emadest rohkem ei räägi v.a. paar lauset lõpupoole. Mittelastega ekse on nelja sorti:

1. See, kellega teil asi õeks-vennaks kätte ära läks.

Mullid lahtusid ja soojas limonaadis ujumine ei olnud enam mõnna. Mõlemad ronisid välja, lõid patsu, kõndisid minema, meenutavad üksteist sooja sõnaga ja saavad hästi läbi. Või mindi kerge raginaga lahku, aga kuna kõigest on üle saadud ja asjad olid niikuinii läbi, suheldakse normaalselt. Võibolla ei viitsita üldse suhelda, aga vähemalt ei teki toidupoes kogemata kokku saades mingeid kummalisi ekstsesse involving pisarad, hüsteeriahoog, tatt, nuuksed, riiulite taha varjumine. Vms.

Kuna see on kõige normaalsem käitumisviis, on see ka kõige igavam ja sellest ei ole suurt midagi kirjutada.

2. See, kes sind maha jättis.

Soundtrack: http://www.youtube.com/watch?v=zO9I61gYlms

Ilmselt oled pahane või solvunud. Tema üritab sinuga süümekatest kena olla või ignob sind vastupidi elu eest.

Kui naine su mingi teise tüübi pärast maha jättis ja sellega rahul on, pole mõtet ust kraapimas käia. Ega kirjutada täis peaga nõretavaid SMS-e. Mida rohkem keegi tüütu su külge klammerdub, seda vähem sa teda tahad. Ainuke lootus on, et see uus vend osutub jobuks ja naine tuleb ise tagasi (dream on).

Kui sa keerasid ise mingi paraja sita kokku, mis lõpuks kenasti ka ventilaatorisse lendas ning mis nüüd siis omakorda kenasti mööda tuba laiali on pritsitud NING sa seda nüüd ise räigelt kahetsed, käi kraabi ust ja kirjuta nõretavaid SMS-e. Lillede saatmine ei aita, aga sa pead neid sellest hoolimata saatma. Põhiline nipp on siiski selles, et kui sa vabandad, pead esitama süvaanalüüsi sellest, mida sa valesti tegid ja mida sa täpselt kahetsed ja mida sa nendest asjadest enam mitte kunagi ei tee. Naiste jaoks on põhiline, et SA SAAKSID ARU, MIDA SA VALESTI TEGID! Mitte pime vabanduste korrutamine.

Rangelt kohustuslik on võtta selle analüüsi tegemiseks appi toimetaja. Ehk, et kui analüüs on valmis, tuleb asju arutada mõne naissoost sõbra või sugulasega, kes ütleb, kas sa oled ikka päriselt ka aru saanud, mida sa valesti tegid. Ja kriipsutab maha rea “ma ausalt ei peta sind enam sinu sõbrannadega” kirjutades asemele “ma ausalt ei peta sind MITTE KELLEGAGI enam elu sees ma LUBAN”.  Hiljem ei ole soovitatav öelda, et sa toimetaja abi kasutasid. Suuremale osale inimestest ei meeldi, kui kellegi kolmandaga (eriti just vastassoost sõbraga) kahe inimese omavahelisi asju lahatakse. Ja seePEAB kindlasti olema naisisik, sest su meessoost parim sõber on arvatavasti nendes asjades sama loll kui sa ise ning tema käest õlleklaasi taga saadud nõuanne võib asja veel hullemaks teha.

Mm… No okei, võibolla erandiks sobib meessõber, kes on ise samas jamas olnud, AGA selle õnnelikult lahendanud. Ainuke erand.

Kui ta on jätnud sind maha mingi imeliku põhjendusega, et tal ei ole aega, ta tahab rohkem omaette olla, tal on mingi FAAS, kus ta ei taha suhteid, ta peab keskenduma kooli lõpetamisele vms, ära hakka jaurama, et kuidas ei ole aega, kui sa ise nägid teda klubis kell 5 hommikul endiselt täie pasaga hoos olevat. Baarileti peal, särgid seljast visanud USA merejalaväelased ümber tantsimas. Sul pole mitte mingit lootust. Sa. Ei. Meeldi. Talle. Ta on lihtsalt selline nunnu/puuksujuku, kes ei julge sulle seda öelda. Kõige targem asi, mis sa saad teha, on kasuaalselt öelda, et oh, jah, tegelikult nii ongi vist parem, sest ega sinul ka seda õiget sädet ei tekkinud. Kui tahad õel olla, võid sinna lõppu lisada: “… ma ei teagi, kas see on sellest, et sa tohutult norskad öösiti või…” Sellega tuleb siiski ette vaadata, sest õelutsev mees on ikka totaalselt gei. 

Soundtrack: http://www.youtube.com/watch?v=IPZuYwYxnL4

Kolmas variant on mängida meesõiguslast ja soovitada tal tulevaste mahajäetavate vastu aus olla, sest kõik ei ole nii targad kui sina ning võivadki seetõttu piinlema jääda.

Kui ta jättis sind maha seepärast, et talle ei sobi näiteks su elustiil, oleneb lootus sellest, kui heausklik see naine on ja kui palju ta sind armastab. Sinu töö on ju käia ja lubada, et sa muutud. Optimistist naine jääb seda lõpuks uskuma, te hakkate uuesti sebima ja siis juba sõltub kõik sellest, kas sa valetasid selle muutumise asja kohta või mitte. Olen täheldanud, et tavaliselt inimesed valetavad ja alustavad umbes kolme päeva pärast (piltlik kujund, tähistab varstit, mitte täpne määratlus – väike abi neile, kes kõike sõna-sõnalt võtavad) endise elustiili viljelemist. Samas ei saa ma midagi väita, sest ma täitsa ise ja isiklikult tunnen inimesi, kes ongi otsustanud muutuda. Kui su eksnaine on pigem negatiivne realist, võid muidugi elu lõpuni lubama jääda, tagasi sind ei võeta. Seega – ole ettevaatlik ja vaata asju teise inimese mätta otsast ka. Ma olen täheldanud, et tavaliselt eelneb mahajätmisele hoiatav käitumine, millest tark inimene suudaks ka ise õigel ajal järeldusi teha ja aru saada, et sitt on õige pea ventikasse lendamas. Näiteks aasta aega erinevates vormides naiselikku raevu, kui mees jälle lubatud kesköö asemel hommikul kell 9 koju saabub. Täis nagu tarakan. Pane seda tähele ja korrigeeru VÕI ära vingu, kui sind lõpuks maha jäetakse.

Ahjaa… Kui sa oled selline inimvärd, kelle naine seepärast maha jätab, et sa teda peksad, siis ära isegi ürita teda tagasi saada. Ta tegi väga õigesti ja ma ei näe küll põhjust, miks ta üldse tagasi peaks tulema. Või miks üldse mõni naine peaks sinu juurde tulema. Tegele endaga, broneeri aeg psühhiaatri juurde ja uuri välja, kust su munadeta käitumine tuleb. Sest enda kõvaduse tõestamine nende peal, kellest sa tead, et sa niikuinii jagu saad, ON munadeta memmekatele.

3. See, kelle sina maha jätsid.

Soundtrack: http://www.youtube.com/watch?v=ZBR2G-iI3-I

No mille pärast jäetakse kedagi maha? Kõik eelnevad põhjused tulevad päevakorrale. Lihtsalt ei sobi ja kõik. Leidsid uue naise (alguses tundub, et parema, aga elu sees ei või teada). Naine keeras ise mingi pasa kokku. Kindlasti veel midagi, mille peale ma hetkel ei suuda tulla.

Normaalne käitumine naise poolt: nutt, katsed sind tagasi saada (vähemalt täis peaga), veel nuttu, mõned täispeaga SMS-id, hullumeelne pidutsemine sõbrannade seltsis, hullumeelne trennis käimine, sinu piltide rituaalne põletamine, sinu kirumine, eksessiivne fotode üles laadimine Facebooki (esiteks seepärast, et nüüd on tal järsku social life ja uus ilus tagumik, on mida pildistada ja teiseks seepärast, et on vaja demonstreerida, KUI lõbus tal ikkagi täpselt on ilma sinuta ja KUI seksikas ta on). Tulevad uued sõbrad ja tegevused ja natukese aja pärast oled suhtkoht unustatud. Kui mõni harv SMS või MSN-is uudishimutsemine välja arvata.

Soundtrack: http://www.youtube.com/watch?v=QczgvUDskk0&ob=av2e

Sellel eksil on aga ka suur kalduvus muutuda saiko-eksiks – selleks, kes ahistab sind surmatunnini, ahistab (vähemalt kaudselt) ka su uut naist, näeb kurja vaeva selle nimel, et teid lahku ajada ning ülejäänud maailmale muljet jätta, et sinu ja tema vaheline vana arm ei roosteta. Klassikaline jutt, mida ta kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad, räägib: “Ise elab selle tibiga koos, aga pooled asjad on ikka minu juures!!!” Või: “Ise on selle tibiga koos, aga kui midagi on, helistab ikkagi kohe mulle.” Sõnastus ja sisu võib kergelt varieeruda, aga põhimõte jääb samaks ja sõnum on: “I am still the Main Bitch!” Kui te kuulete kedagi niimoodi praalimas, on 50/50 šanss, et tegemist on saiko-eksiga. Järeldusi ilma uurimiseta teha siiski ei maksa, sest  teine variant on see, et hoopis meespool ongi PÄRISELT ise saiko-eks, kes oma asju ära viia ei taha. Ega siis naised ainult imelikud pole, eksju.

Mulje jätmiseks võtab saiko-eks käsile kõik võimalikud vahendid. Näiteks on tänapäevase eksi tänuväärne töövahend kõikvõimalikud sotsiaalvõrgustikud. Saiko-eks “unustab” maha võtta musi-musi-ninnu-nännu pildid endast ja oma eksist aelemas siin ja seal, iga nurga peal. Mina musiga spaas. Mina musiga aastavahetust tähistamas. Mina musiga niisama siin musitan. Või redigeerib oma profiili selliseks, et otseselt ei ole kirjas, et ta on suhtes, aga kõik, mida ta sinna paneb, annab justkui mõista, et VÕIB olla. Lisaks tuleb profiil hulgalise pildimaterjali ja krüptiliste staatusekirjeldustega võimalikult põnevaks teha.  

Telefon – ka tore abivahend. Helistad eksile, sest temalt on vastamata kõne. Mutt võtab vastu ja kas nähvab sulle, et mida sa NÜÜD tahad, kuigi sa pole mitu päeva helistanud ega polekski ise helistanud või kutsub sind mesimagusalt kullakeseks. Kui ta unustaks kõne kinni vajutada, kuuleksid teda kohvikulaua taga ümbritsevatele sõbrannadele mõeldud paari lauset selle kohta, kuidas sa teda ikka üldse rahule ei jäta.

Loomulikult saab ka vanakooli moodi asju ajada (näiteks nuruda eksmehega kokkusaamisi avalikes kohtades). Ja mitte välja teha asjaolust, et asi lõhnab nagu lemmikloomade surnuaed. Eriti, kui mehel juba uus suhe on ja ta seda omakorda kuskil näidata ei karda. Saiko on oma suhtest topise teinud ja seda klaassilmadega kuivanud käkki ta kõigile agaralt eksponeerib.

NB! Mitte lasta end lollitada, kui saiko-eks päeva pealt tundub olevat sinust üle saanud ja räägib hoopis, et tal on hea meel, et sul on uus suhe. Ilmselt on ta juua täis või üritab niisama mingit kavalust.

NB NR. 2! Kui on mõned ajad vaikne, ei tähenda see veel, et saiko on üle saanud. Ei-ei-ei-ei-ei. See tähendab tavaliselt, et ta nokitseb rahulolevalt omaette millegi kallal. Voodoo-nukkude näiteks. Tavaliselt siiski su sugulaste kallal. Kui sina oled saiko ära ajanud, siis ilmselt sugulastel pole väga aimu, mis teie vahel toimub. Saiko hiilib neile ligi, hakkab kellegagi neist sõbrustama ja voilá! Ongi olemas viis endiselt sinu eluga kursis olla JA hea vabandus, miks sulle tee peale ette jääda. 
“Mida sa mu ema sünnipäeval teed?”
“Aga ma olen su õe sõbranna!” (ja ripsmetega volks-volks-volks). 
Facebook on eriti tähelepanuväärne vahend selliste skeemide jälgimiseks. Tean üht paari, kes läksid lahku ja tean selle mehe õde ka. Ja järsku - selle õe kõik Facebooki postitused on laigitud, smailitatud ja kommenteeritud oma venna eksi poolt. Huvi pärast vaatasin. Enne lahkuminekut polnud naisterahval oma mehe õe tegemiste vastu vähimatki huvi.

NB NR. 3! Arvesta, et saiko-eks teab sinust ju niikuinii juba kõike ja arvatavasti teab ta ka kõike juba su uuest naisest. The allmighty GOOGLE! Ja Facebook ja ühised tuttavad. No ja osadel meist on olemas Facebook Places nimeline app, mille tulemusel saab veel kindlaks teha inimese värsked liikumised. Iga saiko-eksi unistus läbi sajandite - mees märgib vabatahtlikult ära, kus ta on. Mais olen oma feissarisse selle kohta kirjutanud:

“Need äpid on ühtlasi ka ülesaamata ekside ja psühhopaatidest austajate total dream come true muidugi. Ei peagi enam näed autoga maja eest kümme-kakskend korda päevas täiesti juhuslikult mööda sõitma. Vaatad, et juhhei, Mr. Eks on @ Kaubamaja toiduosakond with Ms. New Girlfriend, lööd end lille, lidud kohale ja teed näo, et oled seal juba pool päeva banaane kaalunud. Easy.”

Nii on. Kuigi tegelikult, vahet pole. Saiko teab ilma äpitagi, kus sa oled. Neil on vist mingid klaaskuulid. Lööb end lille ja lidub täpselt samamoodi kohale. Variant aa - ta tahab suhelda ja asi lõppeb skandaaliga või bee - ta ei taha suhelda, vaid näidata, kui HÄSTI tal kõik on. Näiteks seisad oma uue naise ja tema sõpradega ööklubis seina ääres. Meeter eemal diivanil on su eks, mingi mehe pea poolenisti suus, käed agaralt käimas kuskil riiete all, tegevus toimub horisontaalis ja peaks idee kohaselt olema kadestamisväärselt seksikas. 
“Mida need seal diivanil teevad?”
“Mm… Ma ei tea… Amelevad?”
“Miks nad seda siin teevad?”
“See on Tiidu eks.”
“Aaaaa… Kas see on tema uus mees?”
“Mmm… Ei.” 
“Aa.”
<väike paus>
“Mis sa arvad, kas ta sööb selle mehe ära ka lõpuks?”
“Mm… Oleks tema moodi vist küll?”
“Lähme võtame uued joogid?”
“No lähme, ta tuleb niikuinii meile järele kohe, et me ikka näeks, et ta on siin mingi mehega ja Tiidust on pohhui. Siis saame edasi vaadata.” 

NB NR.4! Pika stalkimise tulemusena võib vahel sinu täielikuks üllatuseks juhtuda see, et su eks näeb järsku välja oluliselt sarnasem sinu uuele naisele, kui ta enne nägi. Seda teevad ka allpool kirjeldamisele tulevad fantoom-eksid. Näiteks tuleb tal mõte oma juuksevärvi drastiliselt muuta või hankida juurde kattuvaid hobisid. Lugesin kuskilt, et see pidavat olema normaalne. Ses suhtes, et see on siuke psühholoogiline nõksuke - kui me oleme kellegi peale kadedad, sest tal on midagi, mida meil pole, hakkame seda inimest kas teadlikult või alateadlikult jäljendama. Votnii.

Samas, NATUKENE saikoks muutumine on okei (vt. ka eelpool mainitud normaalse ülesaamise faasi). Mahajätmine teeb ju haiget ja paar-kolm-mõni kuu on ära flippamine lubatud. Me kõik flippame ühel või teisel moel. Kuidas aga saada aru, et flippamine võtab juba selle lemmikloomade surnuaia mõõtmeid ja kaldub surnud hobuse ennastunustavasse nüpeldamisesse?

·      Kui sa läksid oma eksist lahku umbes tuhat aastat tagasi, aga ta tahab ikka veel arutada, mis siis ikkagi juhtus või mida ta valesti tegi.

·      Kui sa eksist välja ei tee, jääb ta müstilisel kombel haigeks ja veel müstilisemal kombel oled just sina ainukene inimene maailmas, kes saab teda aidata. On tal külmetus? Jäi näpp ukse vahele? Mingi müstiline haigus, mille kohta ta väidetavalt ise ka ei tea, mis see olla võiks, aga mure on suur? Sina oled ainuke inimene, kes saab talle ravimeid tuua? Ainuke inimene, kes saab teda arsti juurde viia? Ainuke inimene maailmas autoga?

·      Eksil on kodus kogu aeg midagi katki. Mida ta parandada ei oska. Ega keegi teine maailmas peale sinu.

·      Sa oled pool oma elamist müstilisel kombel eksi juurde unustanud. Pidevalt on vaja sulle midagi tagastada. See on Kõikide Ülesaamatute Absoluutne Klassika. Vt. ka “Naiste välimääraja – asjade leidmine” ja “Naiste välimääraja – asjade kaotamine”.

·      Eks tahab sinuga elu eest ja hüsteeriliselt sõber olla ning koos hängida hoolimata asjaolust, et iga kord tekib teil juba peale poolt tundi loomaaias jalutamist looduskatastroofi mõõtmetes tüli. Mis võib alata tema küsimusest: “Mida ma siis ikkagi valesti tegin?”

·      Inimene elab minevikus. “Mäletad, kui me aastal 65…” on suht tihe asi, mida sa temaga vesteldes kuulma pead.

·      Eks üritab sulle külge lüüa.

·      Eks üritab sulle selgeks teha, et uus naine on ilgelt nõme.

·      Eks helistab sulle iga päev.

·      Eks helistab sulle igal öösel.

·      Eks helistab sulle igal öösel hoolimata sellest, et ta on vägagi teadlik, et sa magad kellegagi koos.

·      Eks helistab sulle igal öösel ERITI just seepärast, et ta on vägagi teadlik, et sa magad kellegagi koos.

Mis puudutab manipuleerimisvõtteid, on naistel tohutult lai repertuaar alates sandi teesklemisest (vt. ka nimekirjas punkt 2) kuni räige emotsionaalne väljapressimiseni. Empiiriliste vaatluste tulemusel olen tuvastanud, et mehed lähevad suhteliselt tihti ka õnge, mistõttu ma selle peatüki praegu üldse kirjutasin. Jooksevad oma tööriistakastidega mööda linna ja käivad apteekidest plaastreid ostmas.

Kõige alatumad on muidugi esiteks salaja rasestumine lootuses, et siis mehel pole nagu kuskile minna ning teiseks enesetapuga ähvardamine. Seda esimest teevad vist tihedamini potentsiaalsed tulevased eksid, kes veel päriselt ei ole eksid, seega ei kuulu hetkel arutamisele. Viimast aga teevad nii potentsiaalsed kui reaalsed eksid ja seega kuulub  arutamisele.  Kas ma ütlesin juba, et see on alatu? Ütlen veelkord – on väga alatu vastutus iseenda elu eest kellelegi sedasi vägivaldselt kaela määrida ja pressida välja asju, mis pole niikuinii kosmilise koordinatsioonikeskuse poolt sinule määratud (mingi teatud inimese armastus antud kontekstis). Mul oli üks sõber sellise girlfriendiga –  mutt muudkui ähvardas iga vähegi kõrgema asja otsast alla hüpata ja sõber, kes küll enam selle naisega koos olla ei tahtnud, jooksis teda iga kord jälle päästma. Süümekatest ja seepärast, et hooliva inimese reaktsioon on mitte jätta enesetapjat koos nugadega üksi kööki. Loomulikult ei hüpanud see tšikk lõpuks mitte kuskilt alla, leppis olukorraga ja leidis endale uue mehe.

Aastaid hiljem lugesin üht psühholoogiaraamatut, mis kinnitas mu kahtlusi, et tegelikult ei pea sa sellise inimese probleemidega tegelema, kui teil pole ühist peret ega tulevikku, suhe on läbi ja eludega on vaja edasi minna. Isegi, kui ta tsiteerib sulle “Väikesest printsist” seda kohta taltsutamise teemadel (no see, et kui sa oled kellegi “taltsutanud”, pead sa tema eest hoolitsema jne). ERITI kui ta tsiteerib “Väikest printsi”, sest see on ikka eriti leim väärtõlgendamine.

Okei, selle printsi asja ma panin ise juurde, aga eniveis sa ei saa ju jääda eluks ajaks inimese kätt hoidma. Suurem osa selliseid agressiivselt ähvardajaid endale niikuinii reaalselt viga teha ei raatsi ja kogu alatu tsirkus on selleks, et sinu tähelepanu saada. Kuna samas ei või ju kunagi kindel olla, soovitas raamat helistada kodaniku emale, isale, õele, sõbrannadele või kellele iganes, kes tema elus lähedased ja permanentsed on ja teavitada neid murettekitavast situatsioonist. Et räägib inimene kogu aeg enesetapust ja tal peaks igaks juhuks silma peal hoidma, pluss mingisugust professionaalset nõustamist soovitama.

Tundub julm? Aga kas tulevik, kus üks inimene vastumeelselt teisega koos on, puhtalt sunduse pärast, tundub vähem julm? Kujutage nüüd ette seda rõõmutut kohustuslikku “armastust”, mille raames võetakse ette vaikivaid autosõite supermarketisse, magatakse seljad vastakuti (ja mitte selleks, et selg selja vastu voodi all elavate kollide vastu võidelda, vaid seepärast, et parema meelega magaks kuskil mujal) ning tekitatakse endale kahtlase väärtusega vabandusi võimalikult pikkadeks ja pidevateks kodust eemal ja mingite muude naiste ligidal olemisteks.  Naine raudselt nuhib oma mehe telefonis ja arvutis, kahtlustab ja halab, klammerdub nagu kaan ja mõlemil on hässsti tore.

Saiko-eksi kokkuvõtteks saabki vist öelda, et see on eks, kes ei taha kuidagi aru saada, et suhe on läbi. Teda saab natuke võrrelda naisega, kes on vaateaknalt välja valinud paari kingi ja peab need saama, maksku, mis maksab. Isegi, kui selle sussipaari nimel tuleb elu lõpuni hõbepaberisse riietuda, kõik raha kohe kuu alguses pangale loovutada ja nina otsa kasvab soolatüügas. Vajadus omada varjutab ka võime näha kolm sammu ette ja küsida endalt – kas neid kingi üldse minu suuruses tehakse? Kas mul on nende kingadega üldse ühist tulevikku? Kas nad tegelikult ikka sobivad minu ja minu stiiliga või ma kujutan seda endale ette? Kuhu me üldse lähme? Äkki nad on number väikesed? Kui kaugele ma saan kõndida number väiksemate kingadega? Äkki hõõruvad need kingad mu jalad ainult verele ja teevad haiget? MIKS ma neid kingi üldse tahan? Oi ei. Ta näeb ainult, et need on nii ilusad punased ja ta peab need ENDALE saama, PÄRISEKS. Tsiteerides Guglunki: “My prrreesciousssssssss…”

4. Fantoom-eks

Soundtrack: http://www.youtube.com/watch?v=L2-spKcBXe0

Sa ei teagi, et sa oled kellegi maha jätnud. Enda meelest ei olnudki sa kellegagi üleüldse suhteski. Ometi tahab üks naine sinuga räää äää äää äää kida sellest, et sa oled nagu kuskile kadunud ja mis sellest suhtest nüüd saab ja kas see on läbi või… Seni arvasid, et sa lihtsalt ei ole mõned ajad helistanud ühele naistuttavale, kellega sa vahepeal tihedamini kohtusid. Hämming missugune.

Teine variant – tegid seda ürgmehe trikki, et lihtsalt sebisid mingi naisega natuke, võibolla isegi ütlesid talle, et sellest asjast ei tule pikas perspektiivis midagi ja selle koha peal, kus perspektiivijoon sinu jaoks ära lõppes, lihtsalt lõpetasid helistamise ning alustasid ignoreerimist. Sest sa ei viitsinud ju talle öelda, et nüüd saigi perspektiiv otsa. Õudselt keeruline on rääkimine onju. Sisetunne muidugi peaks sellele inimesele ise ka ütlema, et no more perspektiiv, aga kui sa sellele naisele meeldid, siis… Ta võib isegi aru saada, aga ta IKKAGI igaks juhuks uurib järele, mis värk on või siis pushib edasi nagu tank.

Eniveis. Igihaljas seriaalis “Sõbrad” on Joey ja Chandleri vahel isegi vastav dialoog. Chandler ei taha ühe naisterahvaga rohkem suhelda ega tea, kuidas talle seda öelda. Joey soovitus: “Why do you have to break up with her? Be a man. Just stop calling.”

Väga eluline indeed. Naiste huvides olgu öeldud, et kui päriselt-päriselt on mingi teema susisemas, siis on tõesti meestel vahel see opakas komme kasutada ebamugavalt tõsiseks muutuvast suhtest lahti saamiseks mittehelistamise ja mittetoruvõtmise nippi. Ja naine siis istugu ja mõelgu, et mis värk on. Kuigi sulle võib tunduda, et mittesuhtlemine on efektiivne viis naisest lahti saada, ei ole üldse nii. Oluliselt puhtam lõige on see värk kõik viisakalt puust ja punaseks teha. Jääb ära hulk ebamugavaid situatsioone tulevikus. Näiteks selgub täitsa ootamatult, et ta on uues töökohas sinu ülemus ja kumbki ei teagi kohe, kus suunas siis täpselt vaadata. V.a. sina kahe kuu pärast, kui ta sind piltlikult öeldes klammerdajaga täiest jõust kättemaksuks ***s* on *****nud. Siis tead sa, et sa sooviksid kõige meelsamini vaadata ukse poole. Hehe.

Meeste huvides olgu aga jälle öeldud, et naiste jaoks algavad suhted palju varem, kui meeste jaoks ning leidub hulgaliselt ka selliseid isendeid, kes vapsjee asja arutamata juba peale kolmandat kohtumist oma uut allkirja harjutavad ja lastele nimesid valivad. Isegi, kui sa annad mõista, et pikka perspektiivi pole. See teda ei heiduta. Teda ei heiduta miski. Sa võid võtta naise. Sa võid võtta kaks naist. Sa võid talle kaks nädalat mitte helistada. Võid ka KOLM nädalat mitte helistada. Ta leiab vabanduse (vt. ka asjade leidmise ja kaotamise peatükid) ja helistab sulle ise. Ta on nagu kuramuse Chuck Norris, kes pöörduksi pauguga lahti lööb ja keda kardab isegi surm. Või T-1000 Terminaatori filmist. Teisest osast. See vend, keda võis oksendamiseni tulistada, aga tüüp sulas ikka kokku tagasi. Või siis T-X kolmandast osast. See oli naine. Veel sitkem mudel. Sina oled John Connor.  Jookse, väike John Connor!

Kui sa teed selle vea, et sa annad alla, näiteks seepärast, et sul on mingid vajadused ja kui ta ise ju nii lahkelt pakub… No siis tahab ta järgmiseks juba teada, et miks sa teda oma sõpradele ei tutvusta. Ja miks sa ainult öösiti minu juures käid? Kuule, kas sa ei hooli minust või? Me tunneme nii kaua, miks ma sinust nii vähe tean?

Ise oma kõrvaga kuulsin skaiplussi naistekast, kus räägiti suhesõltuvusest. Üks tütarlaps rääkis kurba lugu, kuidas ta on sõltuvuses suhtest ühe kutiga, kes temast ei hooli. Ei helistavat talle ise peaaegu üldse ja kui on nõus koos välja minema, ei osta tšikile ürituse piletitki. Ja üldse läheb oma sõpradega klubisse sisse ära ega ootagi viisakalt ukse taga, kuni tema kohale jõuab. Ja peol vaevalt räägib temaga. Aga… AGA! Ta ei suuda kutti kuidagi maha jätta, sest seks on lihtsalt nii-nii hea noh. Võtsin kahe käega kinni oma villasest mütsist (talv oli, muidu oleks juustest haaranud) ja tänasin kõiki jumalaid, et mul ei ole selle preili telefoninumbrit. Ma oleks vist talle helistanud ja teatavaks teinud ebameeldiva uudise, et selle asja nimi on “suhe” ainult tema enda peas. Mees, kes “on nõus” sinuga välja minema, kelle jaoks on sinu ilmumine nii ebahuvitav, et ta ei viitsi seda äragi oodata, kes ei tee sinust avalikes kohtades välja ega helista sulle ise peaaegu üldse, absoluutselt? Vabandust, aga siin ei ole ju kedagi maha jätta. Siin pole suhetki! You’re being – sõna kõige otsesemas mõttes – fucked! Sest sa võtad alati toru, kui on tuju natsa kedagi bängida. Inglise keeles on selle kohta suurepärane väljend “booty call”, mis on see, kui sa võtad inimesega ühendust ainult ühel ja ühel eesmärgil ainult (ja tavaliselt õhtul või öösel). Aga näed, naisterahva jaoks võib olla see SUHE. Saa tuttavaks, sinu fantoom-girlfriend. Pärast saab temast sinu fantoom-eks, kes helistab skaiplussi ja räägib, kuidas ta eelmine SUHE purunes, sest kutt ei näidanud piisavalt üles omapoolset initsiatiivi.

Fantoom-ekside tekkimise vältimiseks esiteks vaata ka ikka nats, kellega sa suhtled ja teiseks harrasta seda, mida naised harrastavad – rää äää äääkimist. Kuigi see ei pruugi aidata, aga seal ma juba olin.

5. Eks, kes sind tagasi tahab

See on eriline tõug naisi, kes tahavad alati seda, mida tahavad teised. Ta jätab su maha, aga kohe, kui sa oled endale mingi naise leidnud, vaatab tema, et ohoo, tegelt oli jumala lahe mees. Kohe on ta klõpsti tagasi ja üritab oma trooni ja krooni pärijat kohalt tõugata nagu mingi… Üks ümbermaailmareisi mängunupp teist. Mis sest, et aasta tagasi olid sa viimane jobu ja täiesti mõttetu mees.

Draiveriks sind tagasi saada võib osutuda ka täiesti ootamatult kohale jõudnud pommarusaamine, et ilma sinuta ei ole tal ju üldse enam raha seega jäävad ära uued ilusad asjad. Eriti hirmus, kui see väljapressija on saiko-eks oma täies hiilguses. Samas on alati ka variant, et naine sind ennast nagu otseselt ei tahagi, lahku võiksite jäädagi, aga tal on miskipärast veendumus, et sinupoolsele sponsorlusele on tal sellest hoolimata täielik õigus. Kui teil on laps, on see mingi piirini mõistetav. Selle piirini, kus naine saab aru, et ta peab ka ise panustama. Sest näiteks… Mis siis kui sulle ühel heal päeval kombain pähe kukub ja sa ei saa talle enam kunagi raha anda? Mis ta teeb siis? Ei saagi enam hakkama? Viskab pikali ja heidab hinge? Kui teil ei ole last, oleneb kõik teie elukorraldusest. Kui sa ise oled eksile kunagi öelnud, et beibi, müü oma korter maha, tule töölt ära ja ela nagu kuninga kass, on normaalne, et sa tal ka tagasi jalule aitad saada. Kui piff aga aasta pärast endiselt sinu krediitkaarte luhvtitab ega näe isegi välja nagu ta kavatseks kunagi tööle minna, EI OLE see enam normaalne.

Ja siis on naised, kellega te lähete lahku ja kes tunduvad sellega täiesti fain olevat. Sest nad on veendunud, et see on ajutine. Sest esiteks olete tema arust kokku loodud, sest sa ei leia niikuinii kedagi, kes on sama lahe kui tema. Sõbrannad ka räägivad, et kamaan, te olite nagu niiii nunnud koos, raudselt on see lahusolek ajutine. Eriti tõenäoline on see veendumus on-off suhete puhul, mille osapooled kogu aeg niikuinii kokku-lahku käivad või lihtsalt pidevalt draamasid üles tõmbavad. Seda sisendamist, et kõik on ajutine, olen ka ise kogenud. Sa võid isegi öelda, et no way, ei enää, nemad vastavad ikka: “Jah, praegu sa ütled nii, aga raudselt varsti mõtled teistmoodi, me oleme sama asja läbi teinud.” Ma ei teagi, kas see peaks olema nagu lohutus või misasi… Aga kui too eks seda juttu ka ise usub, võib teise poole uus suhe talle paras pauk vastu vahtimist olla. Ning ärkab üles saiko-eks, kes kõiki vahendeid kasutusele võttes midagi veel päästa üritab.

Ja siis on naised, kelle sa jätad ise maha, aga ta arvab, et sul on keskeakriis ja kõik on fain ja edasi juhtub sama, mis eelmises lõigus. Votnii.

Ja nüüüüd… igihaljas probleem, kas eksidega peab suhtlema või ei pea suhtlema. Naisteajakirjade konkurentsitu lemmikteema. Ikka ja jälle ilmub mõni artikkel, kuidas tsiviliseeritud inimene saab oma eksidega läbi ja suhtub normaalselt kõikidesse oma mehe eksidesse kaaa ja kui sellega hakkama ei saaa, pead hullumajja sisse tšekkima ja nii edasi. Ja kuidas eksidega mittesuhtlemine on ilgelt veider, sest kui sa oled seda inimest kunagi armastanud, siis mittesuhtlemine on barbaarne ja bla-bla-bla. Just hiljuti sattusin jälle ühe sellise otsa. Mingid vaprad eksidepaarid esinesid oma edukate sõprussuhetega. Kahel olid lapsed. “Jaa, okei, loogiline siis, et kuidagi pead suhtluse toimima saama, but where’s the catch?” mõtlesin mina. Catch tuli kolmanda paari näol, kellest naispool oli ka artikli autor. Neil ei olnud lapsi, aga neil oli olnud suur armastus ja nad läksid lahku ja siis artikli autor oli pidanud endaga väga ränka tööd tegema, et leppida uue olukorraga ja ikkagi püüda sõber olla selle inimesega. (Issand, ma väsin selle asja ümberjutustamisest juba ära, uhh, okei) …ja et raskusi seisab veel ees, sest kui tekib mingi suhe sinna kellelegi, siis tuleb piirid uuesti läbi vaadata. No sorry, aga mulle jääb sellistest ühepoolsetest väiduka-artiklitest alati mulje, et see on autoril kellelegi millegi tõestamine. Nagu… “Ma ei ole saiko!!! Me oleme sõbrad!!! See on nii normaalne!!!”

Ja üleüldse – ma küsisin kunagi ühelt suhtepsühholoogilt, et kuidas selle asjaga siis ikkagi on, sest need kodumaiste naisteajakirjade mõistujutud, ridade vahel kellegi suhtetopis vahepeal piilumas ja raudselt undercover saiko-ekside endi kirjutatud, hakkasid mind väsitama. Psühholoog ütles, et kui on lapsed, peab saavutama laste kasvatamise huvides tsiviliseeritud suhtlemise. Miks ma seda ka Lapse Ema juures mainisin. Seevastu – kui ei ole lapsi, ei ole miski kohustuslik ja mingite normide pärast muretsema ei pea. Et kui keegi muretses praegu hullu moodi.

“Viisakusreeglid” selle teema puhul puuduvad ja kedagi teist, sõpru või ajakirjanikke, et kuidas on cool ja täiskasvanulik, lastetu eksidepaar uskuma ei pea. See värk käib südame järgi. Kui ei suuda omavahel normaalselt suhelda ja see ülesaamist ainult takistab, on tervislikum mõnda aega mitte suhelda. Kui üleüldse üksteisest puudust ei tunne, ei peagi never ever igaviku lõpuni enam suhtlema.  See on okei. Aga kui tahad, siis anna kuuma. Igasuguse dramaatilise pasa teemadel “Kui sa kunagi kedagi armastanud oled, siis on imelik temaga mitte sõber olla” võid aga heaga ära unustada. See on kellegi subjektiivne luule. Sina tee nagu ise heaks arvad.

(Siit ka minu vastus Daki kevadisele postitusele, kas ja kuidas teavitada ekse sellest, et sa saad lapse – tee, kuidas meeldib. I’m slow, I know…)

Nii. Ja kui sulle ei meeldi su mehe või naise eks või tema ebaviisakas käitumine ajab sind närvi või segab normaalset elurütmi, siis see ei tähenda veel, et sa oled ebakindel. Ükskõik, mida see ajakiri ka ei väidaks. Kõik inimesed ja käitumised ei pea meeldima. Sa ei pea Bree Van De Kampi naeratuse saatel muffinikorve hulludele ukse taha viima muretsedes, et kui sa seda ei tee, kirjutatakse järgmises naisteajakirjas just sinust, kui põhi-ebakindlast eksivihkajast. Sinul on samasugune õigus oma arvamusele ja enesekehtestamisele, kui sel hullul näiteks helistada kell kolm öösel täis peaga su elukaaslasele ja torusse ähkida. Eee… ja tegelikult vist ei ole seda ähkimise õigust kellelgi, sest see on ikka väga ebaviisakas niimoodi öösel helistada, aga… No point on vist selge.

Kui veel midagi välimääraja tüüpide kohta täpsemalt just suhtlemise aspektist öelda… Lapse Emaga on asjad selged. Tüüp number üks sooja limonaadilombist – see on okei. Naine, kes su maha jättis? No kuidas sa ise tunned? Viitsid või? Kas tema viitsib? Kui jah, siis vaata, et sa ei küsi seda superirriteerivat küsimust – mis siis ikkagi juhtus? Küsimuse vältimiseks soovitan esialgu vältida ka alkoholi ja üleüldse tegelikult sa vaata, et sa enne sõbrustamist ikka korralikult eksprouast üle oled saanud.

Naine, kelle sina maha jätsid? Ei soovita väga. Vähemalt kohe mitte. Empiirilised vaatlused näitavad, et nad maskeerivad end sõbraks ja teevad oh-nii-üle-saanud näo pähe, aga hakkavad vaikselt ikkagi sinna suhteranda tagasi tüürima. Eriti mittesoovitav on suhelda saiko-eksiga. Enne, kui sa arugi saad, pikutab ta sul voodis. Näiteks paned koju jõudes tule põlema ja seal ta on (“SÜRPRIIIIIS!!!”) või oled sa ta ise lubanud peale seda, kui ta sulle mingi kolossaalse vale kokku keevitas (a la “Mu voodi läks põlema ja arst ütles, et ma peaksin šoki leevendamiseks magama kuskil, kus ma olen varem ka maganud, aga mu vanemad elavad ju nii kaugel” + pisar + ahastav kõõksatus ja sa oled nagu “Pfff… Okei… ma lähen magan diivani peal”). Aja ta ära, vastasel juhul kuuled ringiga tema enda algatatud juttu, et olete taas õnnelikult koos, sest ta ööbib pidevalt sinu juures (sõbrannadele ei täpsustata, kus ja kuidas te magasite). Sul pole sellest aimugi, aga kohe varsti kuuleb sellest su uus girlfriend ja arvatavasti korraldab karistuseks midagi ebameeldivat. Väga ebameeldivat. Enjoy your balls while you still have ‘em.

Kui sa oled kellegi maha jätnud, siis absoluutselt viimane asi, mida teha, on temaga peale lahkuminekut magada ÜHES JA SAMAS voodis, alasti. Ja igast vanainimeste asju teha. Big, HUGE mistake. Nii võib ise saiko-eksi välja kutsuda, inimene ei saa sinust never ever üle ning mõlemad raiskavad lõppkokkuvõttes mõttetult aega ja närve.

Aga tundub muidugi õudselt mugav, onju? Pole ammu saanud, ei saa ka, helistad oma eksile, see on maailma kõige rõõmsam, et sa tahad külla tulla, sina tead täpselt, mis nipid seal töötavad, mõlemad saavad vajadused rahuldatud, kõik on häpid. Ainuke värk, et sina ilmselt oled häpi ajutise leevenduse üle, tema on nüüd häpi selle üle, et “sind ikkagi tõmbab tema poole”. Väga väga V.Ä.G.A. suure tõenäosusega loodab ta, et sul on endiselt mingid tunded ja võibolla mõtled sa lahkumineku osas üldse ümber. Sõbrannad saavad juba järgmisel päeval teada, et te olete ikka kind of koos endiselt. Kaunishinged lisavad sinna juurde oletused hingesugulusest, vabast suhtest ja whatnot. Sina, muidugi ei arva, et te olete hingesugulased, vabas suhtes Koit ja Hämarik, kes käivad eri radu, kuid üksteiseta ei suuda ning seetõttu kohtuvad ööbikulaulu saatel põgusateks armuhetkedeks, tilu-lilu. Sinu arvamus asjast on esitatav lihtlausena -  sina tahad seksi. Ja võimalikult vähese vaevaga.

Loomulikult käitud sa muul ajal nagu täiesti vallaline mees, mis võib sulle kaela tõmmata erinevaid solvukaid. Või varjad sa seda oma eksi eest? Või ta teab, aga on kõigega nõus, sest ta loodab, et sa oled nagu Nipernaadi, kes sügisel koju tagasi tuleb? Igatahes, kui sa peaksid endale uue naisekandidaadi leidma, ootab sind ees tõenäoliselt väga ebameeldiv déjà vu, sest sa pead oma eksi uuesti maha jätma. See suhe on sul nagu näts juustes. Eksi mätta otsast vaadatuna oled sa veel eriti väärakas, sest sa oled raisanud tema kallist uuemeheotsimise aega. Tema on ju kannatlikult istunud ja Nipernaadile panustanud. Beware of veel rohkem draama, draama, draama. (Kuigi, kuidas võtta, eksole, külmalt mõistust kasutades peaks ikka ju aru saama, et kui mees süüdimatult ringi vaatab, oled sa varumängija ning sinust ei saa enam kunagi võistkonna staari).

Selleks, et keerulisi eksisuhteid vältida, soovitan ma tegelikult olla kuni abiellumiseni süütu, abielluda (noorelt, soovitavalt) ja siis olla kuni aegade lõpuni koos selle ühe ja ainsa naisega.

Nali. Tehke, mis tahate.

Ausõna, kohe varsti.

Seniks, kuni ma trein oma järgmist kirjatükikest, üritab teid lõbustada mu reisiblogi vot siin —> http://www.turistieine.ee. 

Paha üleskorjamisrida

Inimene, kes sa jõudsid mu blogisse seeläbi, et kirjutasid guuglisse “vabandust, ma kaotasin oma telefoninumbri, saad mulle enda oma anda”. Ma loodan, et selleks oli mingi hea põhjus ja sul pole tegelikult kavatsust kellelegi sellise jubeda ettekirjutatud liiniga läheneda. 

Läksin Itaaliasse mehele!

Mitte mina, tegelikult. Ma lihtsalt pean nüüd kuidagi kirjeldama üht asja, mida ma olen juba nii mitu korda näinud, et seda tuleb hakata nimetama nähtuseks.

Nähtust võib kohata:

1)Kohvikutes
2)Lennukites suunaga Lõuna-Euroopa piirkond - Tallinn

Nähtus koosneb:

1 täiesti Harju keskmine blondiin
1 tõmmu mehike

Nähtuse nimi… Italokartul? 

Blondiin on tavaliselt ikka tõesti kohe päris Harju keskmine. Tavalistes heledates teksades, mingi pluusike seljas ja pigem mugavad kui ilusad jalanõud jalas. Keskmist kasvu ja keskmist kaalu. Soeng selline nagu ta ise kasvab, tavalised blondid poolpikad juuksed. Meikimisega pole viitsitud vaeva näha. Kui järgmisel päeval peaks selle naise sarnaste blondiinide rivist tuvastama, siis ilmselt peaks ka enne natuke aega järele mõtlema, milline neist see õige ikkagi olla võiks. Mees on… No ütleme, et Itaalia keskmine.
Paarikese käitumist jälgides on aru saada, et nad on koos olnud juba mõnda aega (sest see itaallane ei viska nii meelast silda kui need itaallased, kes alles üritavad endale Tallinna välikohvikutest või Estonian Airi lennumasinast naist lantida, vahib pigem rahutult ringi) ja suure tõenäosusega on tegemist lühivisiidiga naise kodumaale. Kõrvu teritades saad teada, et see on ühtlasi ilmselt ka esimene visiit, sest naine räägib talle mingisuguseid lugusid “Meil Eestis” ja “Vanasti, kui ma…” ja “Ülehomme ma tutvustan sind oma õele”.

Ja ma ei suuda… Minu fantaasiavõimekas, kohati küünilisusele kalduvas peas hakkab mängima filmike. Kuidas paarike tutvus, kui naispool oli parasjagu Itaaliasse puhkusele sõitnud. Või tööle, tantsijaks. Tõelises Vallalise Supervormis (see on siis, kui sul pole kedagi, kellega koos kodus pizzat süüa ja filmi vaadata) ja ripsmed veel värvitud.
Itaalia mees vaatas, et vau, blondiin(!), tegi neid paljukiidetud välismaa meeste komplimente ja Katrin (see tšikk) oli sillas. Nad hakkasid deitima ja siis kolisid kokku. Üks sai endale eksootilise naise ja teine sai endale komplimente tegeva välismaa mehe + kodu soojemas riigis, sest nagu me kõik väga hästi teame, on suuremale osale eestlastest Eesti kliima täiesti vastuvõetamatu. Hoolimata asjaolust, et terve elu on olnud aega harjuda. Sonitakse mingist päikesest nagu see oleks ülekohtuselt ära võetud sünniõigus, mis sest, et seda ongi kogu aeg vähe olnud. Jne. Aga see selleks. Elasid õnnelikult koos. Katrin lõpetas tantsimisega tegelemise ja võttis seetõttu kolm kilo juurde. Kunstripsmed rändasid prügimäele, sest kellel neid enam vaja ja… Kurat, meikimine ilma nendetagi on ülehinnatud tegevus, kui sul on mees, kes väidab, et meeldid talle igast asendist ilma selletagi. Elasid kenasti, kuni pruut lõpuks otsustas, et nii, aitab, nüüd sõidame Eestisse ja tutvustame sulle minu kodumaad ja kõiki sõbrannasid. Mees oli nõus. 
Lennukis hakkas härra end ebamugavalt tundma, sest blondiinide konsentratsioon oli kõrge. Mõned olid… Ilusamad, kui enda oma. “Tegelikult on minu naine ka samasugune, kui ta end ära värvib,” üritas itaallane end lohutada. See õnnestus. Kuni kohvik Moskva terrassini. Siis sai Gerardo (tema nimi) aru, et Eestisse oleks pidanud juba varem tulema. Palju varem. Siis, kui Katrin veel isegi ei teadnud, kus on Itaalia!!! “Miks keegi mulle VAREM ei rääkinud, et maailmas on olemas selline koht!? Ma oleks saanud VALIDA!!!” kisendas Gerardo hing, kui mööda kõndis kahekümne kolmas kahekümne kolme aastane pringi tagumikuga miniseelikus blondiin (ripsmed värvitud), taustaks Katrini misiganesnimelise sõbranna heietus oma kolmanda lapse gaasivaludest.

Väikese Räpase Roosa Soki teooria ehk NAISTE VÄLIMÄÄRAJA - Tegevused eraldi ja võrdluses meestega, osa II

ASJADE KAOTAMINE

Naised on muidugi väga abivalmid ja osavõtlikud selles osas, mis puudutab meeste asjade leidmise võime arendamist. Selleks tuleb lihtsalt vahepeal oma asju meelega kaotada või kuskile maha unustada. Ups, ma unustasin oma salli su autosse. Ups, mul jäid kindad sinu juurde. Ups, mul jäi üks kõrvarõngas vist kuskile su öökapile. Ups, ups, ups, ups, ups… Jah, unustamine on täiesti loomulik ja vahel unustad ka sõbrannade juurde oma asju, aga üldiselt armastavad inimesed enne pererahva juurest lahkumist kontrollida, kas kõik on ikka olemas. Ülimeeleolukad, suure külastajanumbriga peod, mille tagajärjel leiad köögisahtlist ühe roosa kontsakinga ja esikunagist Batmani keebi, ei lähe arvesse siinkohal. Me räägime kaine peaga lahkumistest.

Üks aasta andsin terve suve lahkelt oma korterit erinevatele sõpradele ööbimiseks. Ma ise eelistasin nimelt puhata muudes geograafilistes lokatsioonides. Nii. Kuna nende külaliste hulgas olid ka mõned meestuttavad, kes hilisemate ülestunnistuste kohaselt ka samasse linna rokkima sattunud naistuttavaid külla kutsusid, “unustati” mulle koju suve jooksul: üks kuldkett, üks kuldkett ripatsiga, ühed kõrvarõngad, üks naiste zippo, üks roosa dressikas, ühed alukad. Alguses hoidsin asjad alles. Välja arvatud alukad, mille ma ettevaatlikult etiketist hoides üles tõstsin ja käsi pikalt ees prükkarisse toimetasin. Uhh… Vihkan võõraid alukaid. Muude asjade osas mõtlesin, et kurb ju inimesel, kui mingi talle armas asi kaduma läheb. Ja ootasin.

Ja ootasin.

Ootasin veel. Hoidsin asjad kenasti alles. 

Lõpuks hakkas see ootamine mulle aga närvidele käima. Esiteks olen ma optimaalse paigutamise pervert. Mulle ei meeldi mingid suvalised võõrad vidinad, mille kohta ma koristades aru ei saa, kuhu ma need panema peaksin ja mis seetõttu asetuvad riiulil ühest väikesest nõmedast hunnikust teise. Teiseks kangastus mulle olukord, kus mina olen see, kes peab lõpuks nende prouadega kokku leppima, millal nad saavad asjadele järele tulla (kuidas oleks kell viis, sulle ei sobi, ahah, oi, sa tahaksid üldse teises linnas kokku saada, VILJANDIS!?), siis nendega kohtuma, tegema feiki “pole hullu” naeratust, kniksu ja kraapsu. Võimlema lihtsalt seepärast, et mingi lammas on enda meelest natuke kaval olnud. Ja kust ma tean, et on meelega kaval olnud? Sest see lihtsalt ei ole loogiline, et inimene võtab kaasa ühest väikesest toast kõik oma asjad, aga jätab mingi metsikult blingiva paari kõrvakaid kõige nähtavama koha peale vedelema. Ainuke teine variant, mille peale ma suutsin tulla, oli see, et tegemist oli andamiga lahke öömaja eest, aga no vaevalt, olgem ausad.

Kolmandaks on selline kuti ankurdamine kõrvaka või kaelakee abil lihtsalt debiilne. Mõne naise meelest on see vist hea ühenduslüli ja suurepärane põhjus uueks kohtumiseks. Minu arust, noh, nagu ma just ütlesin, on see debiilne. Võiks parem olla zen ja lihtsalt oodata. Kui keegi tahab sulle helistada, ei helista ta kõrvarõngaste pärast, vaid lihtsalt niisama. Ja kui ei taha helistada, ei aita siin enam ükski kulin, vidin ega ka suurem kolakas blingi. Üleüldse, suvine tähelepanek ja hilisemate süvaintervjuude tulemus: suurem osa mehi ei suuda roosadele ja/või läikivatele detailidele piisavalt tähtsust omistada ja jätavadki need vedelema sinna, kuhu nad “unustati”. Kui kohutav eksole?

Ei ole kohutav, väga hea on, tegelikult. Nii mõnigi naine oma üleanalüüsimises ja soovmõtlemises võib järeldada, et kui mees on nõus talle peale kolmandat palumist tagastama ühe väikese räpase roosa soki, on tüüp ka automaatselt huvitatud ja kohe tulevad pulmad. Nii, et parem on oodata, vait olla ja loota, et naine ostab uued sokid. 

 Minu vaatenurgast (no ja nende naiste vast, aga teisel viisil) oli see vait olemine muidugi siiski tüütu. Roosad dressikad ja muud vidinad tõotasidki riiulisse seisma jääda ja mingi Ema Teresa Leiubüroo sloganiga “Otsin üles sinu asjad, sinu enda ja toimetan kätte, mis sest, et sa ise loll olid!” ma kah ei ole. Kui mul lõpuks totaalselt kõrini sai, viskasin esemed süstemaatiliste intervallidega oma köögi aknast kesklinna käidavale tänavale õnnelikuks leidmiseks kodanikele, kellel neid võibolla rohkem vaja. Kõige viimastena kuldketi ja kuldketi ripatsiga. Votnii.

PS. Siiani, mitu aastat hiljem, pole keegi oma kraami järele küsinud.

PPS. Okeiokeiokeiokeiokei. On ikka tegelikult ka siiraid unustajaid naisterahvaid, kes a)ei tea, kuhu nad oma kõrvarõngad unustasid või b)nad ei taha oma asju tagasi nõuda, et mitte jätta endast lolli muljet nagu nad oleks asjad meelega maha unustanud või c)kellel ei ole lihtsalt õiget telefoninumbrit. Käituge siis ikka vahel südametunnistuslikult ning tagastage elamisest leitud vidinad. Kui on jube kahtlus, et tegemist on vandenõuga, aitab päris hästi lause: “Ma jätsin su asjad enda töö juurde valvelauda, et… see on jah sinu kodust vist päris kaugel, a mul on tõesti kiire, saad hakkama?” Kui pole just tegu kinnisideid viljeleva maniakiga paneb sinna lõppu sotsiaalse sidususe ministri reipal toonil öeldud “ole siis tubli” kõik kolinaga paika. 

PPPS. Kui teil on mingi regulaarselt külas käiv sõbranna, tasub neid asjade kaotamisi jälgida. Kui keegi hakkab maha jätma kosmeetikat või muid ilutarbeid, on suur oht, et ta on end ise korteriühistu permanentseks liikmeks ülendamas. Kui teil endal selliseid plaane pole, tuleb hambad risti suruda ja pidada maha üks nendest vestlustest pealkirjaga “Kus me oma suhtega oleme?”. Enne, kui on hilja ja keegi pettuma peab. Šansid on, et hambahari on puhas mugavus, aga on ka vastupidiseid šansse. Ja kui ta on elamisse kaotanud juba ka päevakreemi, öökreemi, silmaümbrusekreemi, kehakreemi, puhtad sokid, puhtad alukad, “Söö. Maga. Palveta.” (või mis see oligi), hambaklambrid, juukseharja, kolmes eri toonis juuksekummid, Espumisani tabletid, küünekäärid, küüneviili, Lady Shave’i, terad Lady Shave’i jaoks, sätendava kehapuudri, meigikreemi, ripsmetuši, raamitud foto oma koerast, telefonilaadija, kulmupliiatsi, põsepuna, meigieemaldaja, vatipadjakesed, vatipulgad, küünelakieemaldaja, küünelaki, söetabletid, juuksesirgendaja, maasikalõhnalise dušigeeli, vannipommid lavendliga, deodorandi, parfüümi ja pintsetid… Man. You’re fucked.

NAISTE VÄLIMÄÄRAJA - Tegevused eraldi ja võrdluses meestega, osa I

Eelmises blogis oli mul naiste välimääraja, milles jõudsin kirjeldada põhjalikult mõnd (ebameeldivat) naisetüüpi. Ärge te mitte muretsege, ma jätkan sellega.

Eelmisel korral morjendas paljusid naisi vist see, et nad tundsid ennast ära. Kes Tigeda Milfi peatüki juures, kes Tilliõrritaja juures. Igatahes sain päris palju solvunud kommentaare sisukokkuvõttega “ise oled”. Siit soovitus järgnevateks postitusteks: ärge kommenteerige. See mölisemine ei mõju tavaliselt üldse mitte paika panevalt. Ma ei hakka mõtlema, et okkkooo, äkki ma olengi, vaid mõtlen: “Hmmm… Ma kirjutasin umbisikulise jutu ja see proua sai pahaseks. Ilmselt ta tundis end puudutatuna… Nojah… Huvitav, mis kell CSI hakkab?” Kõige parem on alati vait olla ja naeratada ja teha nägu, et sa ei tea midagi, sest kõike, mida sa ütled, võidakse kasutada su enda vastu.

Üleüldse, naiste välimääraja on inspireeritud meestest, nende jamadest igasuguste vastikute eitedega ning ka mõeldud algselt eelkõige kõikidele mu meestuttavatele. Nii, et naised, kui närv läheb mustaks, võtke parem “Söö, maga, palveta.” Või mis see oligi.

Eniveis. Esimene jupike tuleb siit. 

NAISTE VÄLIMÄÄRAJA – TEGEVUSED ERALDI JA VÕRDLUSES MEESTEGA

1. ASJADE LEIDMINE

Meeste puhul on leidmisega nii, et ega ikka ei leia küll. Kellel on kodus mees või meessoost laps, on ilmselt täheldanud, et asjade otsimine käib raskelt (jajaja, on erandeid, aga ma stereotüpiseerin praegu, vaikust palun). On olemas väike variant, et lihtsalt puudub võime asju näha isegi, kui korter on segi pööratud, aga üldiselt tähendab mitteleidjate puhul lause “kallis, ma ei leia oma tosse” tegelikult siiski seda, et “kallis, kuna need tossud mulle praegu laest pähe ei kukkunud, siis mul pole aimugi, kus need võiksid olla”.

Naised seevastu. Ooo… Naised teavad detailideni, kus mis asub (välja arvatud väikesed laisad teismelised tüdrukud, aga need ei ole ka naised). Kui keegi on näinud etendust Ürgmees, siis seal oli isegi vastav sketš – mees ei leia oma tosse üles, naine ütleb, et kust tema peaks teadma, kus need on. Ja lisab sellele midagi taolist, et üks võimalik koht muidugi on voodi all, vasakult kolmanda karbi taga, Kaubamaja kilekotis. Midagi sellist ülidetailset.

Kõige naljakam on aga see, kuidas naised hakkavad asju veel paremini leidma siis, kui neile mingi mees meeldib. Ohohoo… Siis leitakse internetist lahedaid musavideosid, empe kolmesid, telefonidest pilte, mida edasi saata, kodust raamatuid, mida silmarõõmule soovitada jne. Kui eksist pole üle saanud, “leitakse” ta asju ükshaaval teatud intervalli tagant ning loomulikult on need vaja kõik isiklikult üle anda.

Mul on ka teooria, kust see tuleb. Et… Mingi üldisema (iganenud) arusaama kohaselt on naisterahvas see, kes ei tohiks nagu esimest sammu teha. Samas – kes viitsib siis meeste järel oodata. Seepärast tuleb esimesed, teised, kolmandad ja igasugused muud sammud teha läbi lillede, maskeeritult. Et poleks nagu väga otsene ja nii. Noh ja siis veel see ka, et kuidas sa helistad mingile mehele ja ütled: “Kuule, me siin oleme paar korda väljas käinud ja sa isegi magasid minuga, mis värk sellega siis on, et sa mulle juba mitu päeva helistanud pole?” Nii võib endast ju psühhopaadi mulje jätta. Seepärast on vaja nii muuseas ilmuda mõnda moodsasse suhtlusvahendisse (Skype näiteks) ja presenteerida kolm tundi netist otsitud linki, kui täiesti juhuslikult leitud asja, mis sul kohe täitsa spontaanselt oma ihaldusobjektiga seostus, teha selle vestlusega ots lahti ja alles siis kuidagi välja pinnida, et misasja nagu.

Mäletan, kuidas ma kasutasin kunagi ühe peika vana telefoni, sest enda oma oli katki ja ta lahkelt pakkus. Mõned tema SMS-id olid sinna veel alles jäänud. Mõned nendest tütarlapselt, kellega ta oli mõned ajad tagasi käitnud nagu tõeline mees (hakanud temast lahti saamise eesmärgil teda lihtsalt ignoma). Kronoloogiliselt läks see siis nii, et tšaumisteed SMS, siis mingi “sa oled nii kadunud SMS” ja siis juba mingi ebamäärane MMS kirjeldatud kui “koristasin telefoni ja leidsin eelmisest suvest selle”. Muidugi koristas ta telefoni ja “leidis”. Ma ka koristan aeg-ajalt enda telefoni ja saadan galeriitäie uduseid pilte tuttavatele laiali.

Kokkuvõtvalt siis, mehed, kui mingi proua hakkab järsku jube tihti  igasuguseid asju leidma ja neid edasi saatma, presenteerima, üle andma, siis on need asjad tavaliselt leitud pika otsimise ja valimise peale. Ehk, et ta on  sinust ilmselt huvitatud, kuid ei julge/taha seda normaalsel teel väljendada. Sama lugu eksidega, kes pidevalt enda juurest teie asju leiavad. Kuna naised on a)head koristajad ja b)head asjadeleidjad, leitakse need ekside asjad üles üsna kiiresti ning vastavalt hoiakule kustunud armastuse suhtes kas siis a)kasutatakse elementidena voodoos b)visatakse tuima näoga minema c)pakitakse kokku ja antakse korraga üle. Okei, mul on olnud elus kaks välja kolivat eksi ja ma olen ka, täitsa päriselt, veel hiljem nende asju leidnud, aga… Issver, ma loodan, et nad ei loe, aga ma viskasin need asjad minema, sest ma lihtsalt ei viitsinud kokku saada. Ja neid leidmise kordi võis olla max kolm. Kõik üle selle on juba kahtlane. Ja ma kordan - isegi kui leiad rohkem asju ja vaenu aste on piisavalt väike, et neid mitte ära visata, paned need ikkagi aja kokkuhoiu huvides ühte hunnikusse.
Kes ei ole elus veel kordagi kellestki lahku läinud, siis ma hoiatan. Vahel tähendab see, et keegi “leiab” mõne su raamatu või plaadi ning tahab seda isiklikult tagasi anda ühtlasi ka paaritunnist pisaratega vürtsitatud analüüsi teemal “Miks meiega ikkagi nii läks?”, “Miks sa mind ei taha?” või “Vaata, ma värvisin juuksed pruuniks, kas ma nüüd meeldin sulle rohkem?” Naiste rahustuseks võin öelda, et ma olen midagi taolist ka asju tagastavalt meesterahvalt kuulnud. 

PS. Jah, ma olen ise ka arvutist mussi leidnud.  Peale hoolikat kaalumist, mis on kõige parem lugu, mida leida. Kui ma oleks kasutanud aga tervet mõistust, oleks ma kohe aru saanud, et kui sa juba midagi vägisi leidma pead, on see ka jube hea märk sellest, et suhtlus pole just parima keemia ja kindlaima tulevikuga. Õnneks olen ma nüüd vana, tark ja abielus.

Liimid ja satelliidid

Ükspäev trennist tulles, pime õhtu juba ja puha, sai mul kodu ukse ees sabast kinni üks mehike, kes väitis, et teeb mingit küsitlust liimide ja satelliittelevisiooni kohta ja kui ma elan selles majas, kuhu ma just sisse astun, siis ma sobin vastama. Kui ma olen nõus. Vahet ju pole, mõtlesin mina ja palusin aga küsima hakata. Mehike selgitas, et tegelt ta peaks ikka tuppa tulema, sest kogu asi võtab nii 15 minutit aega ja ta peab kasutama arvutit (enda oma). Kuna mulle ei meeldi igasuguseid võõraid onusid enda koju lasta, leppisime kokku, et sobib hästi ka trepikoja aknalaud.

 Arvuti käima panemiseks läks keskeltläbi sajand (inimesed, ma räägin, kasutage Mace) ning selle aja jooksul jõudis küsitleja parandada eelnevalt sisse lastud apsu ehk ennast ja oma tööandjat lõpuks tutvustada. Tegemist oli ühte kuulsat välismaist uuringufirmat esindava Juhaniga, kes oma küsitlejakarjääri alles alustanud oli. Selline pehme kõnemaneeriga häbelik väike mees kuskile sinna ülekolmekümnekanti. Sõbralik oli ja natuke vist pabistas ka, et ega ta mind ometi välja ei vihasta. Tahtis nimelt hästi kiiresti ja vilunult vastuseid märkida, aga sellega läks tal vahepeal hoopis sassi ja ma pidin talle ise näpuga näitama, kus tal minu pakutud variant asetseb.

Kui ma olin vastanud miljonile küsimusele “pee-vee-aa” (põhiline liim, mida ma tean) ja suurendanud satelliidi Thor aidatud tuntuse protsenti, pidi küsitleja-Juhan midagi oma arvutis vahepeal ise täitma. Sel ajal polnud mul muud teha, kui lakke sülitada ja niisama juttu teha. Et ega inimesed vist väga küsitlejaid tuppa ei lase jms. Juhan selgitas, et ega ei lase jah, kardetakse igasuguseid asju. “Teisest küljest… Ega teie töö siis ohutum ei ole, igasuguseid hulle on ju…” teoretiseerisin mina.

“Nojah, meid ongi õpetatud, et kui on purjus inimesed või kuuled kahtlaseid hääli, siis ei tohi sisse minna. Oma sisetunnet peab kah usaldama.”

“No ma räägin! Üldse… Kust teie teate, võibolla ma ei tahtnud teid päris tuppa lasta, sest ma lagundan köögis parasjagu happevannis laipa?”

Juhan vaatas mind natuke imeliku näoga ja ütles, et ma õnneks ei tundu selline inimene olevat.

“Noo… Sarimõrvarid näevadki tihti väga normaalsed välja,” ütlesin mina.

“Õnneks me oleme trepikojas, et siin te ei saa mulle midagi väga teha.”

“Nojah, te hakkaksite ju karjuma ja kõik kuuleksid.”

“Just…” 

Kuna ma ilmselt olin endast juba tõesti psühhopaadi muljet jätmas, otsustasin küsitlejat enam mitte kiusata ja uurisin hoopis, et kuidas ta selle töö peale sattus. Selgus, et Juhan on tegelikult aednik, kes kasvatas enne hoopis lilli. Küsitlejateks saavad aednikud siis, kui nad koondatakse ja nad ei saa enam oma lilli kasvatada. Sel hetkel hakkasid mul tekkima tõsised kahtlused, et tegemist võib vabalt olla ka mingi muinasjututegelasega. Poolpikk potisoeng stiilis “prints seitsme maa ja mere tagant” aitas sellele muljele muidugi ainult kaasa. Kujutasin elavalt ette, et käsil on mingi klassikaline upsakuse test ja kui ma oleks vaese Juhani koos kõikide liimide ja satelliitidega pikalt saatnud, oleks löönud välku koos ähvardusega, et ma pean elu lõpuni teenijaplika olema, aga kuna ma olin sõbralik ja lahke, saan hoopis printsessiks. Või midagi. Igatahes muinasjuttudes pandi selliste katsetega pidevalt inimeste headust proovile.

Juhan rääkis veel seda, kuidas ta tuleb Lasnamäelt trammiga kesklinna ja hakkab muudkui inimesi küsitlema ja see on päris raske, sest nagu me juba arutanud olime, ei taha keegi eriti vastata. Eelmisel kuul õnnestus aednik-küsitlejal intervjueerida tervelt viit inimest. Ja nüüd kõige ahhetamapanev koht. Küsisin, et ta saab vist tulemuspalka, jah?

“Jah, tükitöö, 65 krooni saan iga inimese eest, keda ma küsitlen!” ütles Juhan reipalt. Kiire arvutuse tulemusena selgub siis, et Juhan sai eelmisel kuul palka 325 krooni. Kui ma seal silm üllatusest jõllis seisin, rääkis väike küsitlejamees mulle optimistlikult, et õnneks talle meeldib inimestega suhelda ja ikkagi parem kui üldse mitte midagi. Ning teatas häbelikult, et see on ikkagi väga tore, et ma küsimustele vastasin: “Ma alles alustasin täna oma ringi ja teie olite esimene, keda ma palusin ja kohe nõus ka. See annab mulle nii palju enesekindlust juurde…” 

Sain kingituseks pastaka. Võin selle kinkida kellelegi, kellele parasjagu tundub, et ta töö on nõme ja ta ei saa piisavalt palka. Hea soojas kontoris vaadata ja meelde tuletada, et sa oled a)toas ja b)su palk on ikkagi suurem kui kolmsada krooni.

Minu Eesti sõbrad Austraalias on saanud hakkama päris mõnusa vidinaga. Uurige ja vaadake ja kui keegi projektiga… http://fb.me/O6FdVMIr

Ma väga armastan Bauhausi, sest sealt saab imehinnaga imeasju ja meie kodu on tänu nendele asjadele juba päris nässu. AGA. Hinnasildikoostajainimese võiksid nad küll välja vahetada.

PS. Vabandust, kui ta on võetud tööle ülla projekti “Anna düsgraafile võimalus olla korrektor 2010” raames vms.